
Enne oli justkui miljon mõtet, mida kirja panna, aga nüüd on kõik kuhugi kadund.
Käisin täna esimest korda autopesulas ja õppisin, et harjad tõesti kraabivad värvi ja teiseks, et enne pesulasse minekut peaks auto lumest ja jääst puhtaks kraapima, sest harjad jää alt ei suuda pesta.
Fotomaailmas on ikka veel kaks leeri. Ühed, kes ütlevad, et film on ainuõige ja teised, keda see ei koti.
Mulle on siiani jäänud mulje, et filmiarmastajad on lihtsalt filmiromantikud, keda võlub filmi säbruline kvaliteet ja soojad toonid. Võibolla ma eksin ja pöördun 180 kraadi kui ma kunagi ise hakkan filmi kasutama. Aga praeguste nappide kogemuste põhjal eristan filmi ja digist vaid selle järgi, et filmile tehtud pildid on tihtipeale kehvema tehnilise kvaliteediga (mitte alati), aga samas on neil tihti oma hingus ja atmosfäär, mille annavadki neile see kehvem kvaliteet.
Kunagi saatis üks kursavend mulle ühe mustvalge pildi minust kommentaaridega, et mis siis, et kvaliteet on sitt, aga vaata miuke atmosfäär ja tunne. :)
Aga alati on erandeid ja kuulsin ühelt reklaamiga tegelevalt inimeselt, et parimad reklaamfotod tehakse eriti kallistele filmidele.
Aga noh, kõik on subjektiivne ja kinni inimese sotsiaalses taustas ja minevikus, et kuidas keegi midagi tajub ja tunnetab.
Panen siis ühe jõulisema portreepildi, et looduspiltidest liiga igavaks ei läheks.