Püha Tõnu Kiusamine

Püha Tõnu kiusamine on taaskord aktuaalseks saanud ja see saab igast auhindu filmifestivalidel.
Vaatasin ka siis lõpuks eile selle filmi ära. Hoolimata, et mul selle filmi suhtes erilisi ootusi ei olnud jättis see film tagantjärgi sellise sita maitse suhu, nagu oleks selles suplemas käinud.
kuigi film oli ilusti filmitud ja viitas tollase buumi hullusele, ei meeldinud see film mulle.
Tegelikult ega mulle pole ükski rõvefilmide kategooriasse kuuluv film meeldinud.

Ei "Antikristus", "Lõbusad mängud" ega mõni muu taoline film, kus võikusega kõrget kunsti tehakse. Võiks isegi filosofeerida, et need võigaste stseenidega inimesi shokeerida proovivad filmimehed isegi suurt paremad ei ole, suutmata rahulduda tavaliste filmivõtetega.

Kohati tundub, et mida jälgim film, seda suurem kriitikute aplaus ja kiitus justkui soovis nö nõmedale keskklassile ära teha näidates oma elitaar-pikantset maitset ja esteetikat. :D
Usun, et väärtfilmi/hea filmi lõppedes peaks sul olem hea tunne sees ja rahuldustunne nagu heast koogist, hoolimata sellest kui see film on ka fataalse ja mitteõnneliku lõpuga.

Kunagi lugesin järjest Kaur Kenderi Iseseisvuspäeva ja sellele järgi Charles Bukowski "Postkontorit." Aru saades, et kender kõigepealt tõlkis Postkontori ja siis kirjutas samas vaimus oma hittteose. Sama moodi tundub, et Veiko Õunpuu on kõigepealt hoolega David Lynchi vaadanud ja siis samas vaimus "Püha Tõnu kiusamise vändanud."
Samamoodi kuulsin täna kommentaari, et kui oled näinud teleseriaali "Jah härra minister," siis meie uus hea komöödiasari "Riigimehed" on selle pealt maha viksitud.

Et siis head eesti loometeosed on ikkagist kelleltki maailma tipult maha viksitud ja serveeritud kodumaise kareduse ja rämedusega.