30.märts - reede - rukivver ehk ilusat nädalavahetust

Lugesin Marta ja Potsataja blogist Marta kurtmist, et Delfis sõimatakse venelasi ja soovitatakse neil venemaale tagasi kolida.
noh, kogu see sõim on ju siiski sisuliselt nende klemmide vastu, kes käivad aljosa ees piketeerimas ja kaitsmas teda. Juhuslikult on nad venelased ja siis on hea sõimata neid, unustades ära, et nad sõimavad kogu rahvust sellega.

Eestis on sõna venelane vähemalt minu silmis selline sõimusõna maiguga, olgugi, et ta tähendab tervet rahvust. Mul on teinekord piinlik nimetada kedagi vene rahvusest isiklikult venelaseks, sest ma tunnen, et ma sõiman teda, nagu oleks talle pede öeld vms. :)

Samas sõimavad meie endi, st vene rahvusest eesti poliitikud ja eesti venekeelne press Eestit ja kurdavad kui kehva siin on elada ja kuidas neile liiga tehakse. Keegi ei ütle kunagi välja mis neil halb on, aga halavad kui paha ja halb siin on olla.

Noh, samas öelge mulle mõni kena euroopa riik, kus ei oleks rahvuslikke probleeme. :)

29.märts - neljapäev - Krahli surnud kajakas

Eile käisime Krahlis Kajakat vaatamas.
Tundub, et ka Krahl mandub. Kui sama lavastaja Jänese aasta oli võrratu tükk, siis praegune 3,5 tunnine lavateos kippus kohati venima ja lõppedeks kui hakkasid mõtlema, et mis nad siis sellega öelda tahtsid, siis ei oldki nagu midagi? Või oli, aga kas sellest ei ole juba räägitud? Põlvkondade sõda, avangard.
Krahl tundub oma suure kunsti ja maailmiroonia taotlusega kaotavat oma mõtet.Et naerame ja ilgume ja shokeerima, et oleks naljakas, aga miks? Lihtsalt pulli pärast? :)

28.märts - kolmapäev - geniaaline maja

Eile käisime Põhumaja ekskursioonil(ei ole pildil). Lahe oli. Maja nägi välja nagu kohalik Gaudi, oma punakaspruunide ja valgete laineliste savist seinapindade ja ümarate aknaavadega. :)
Majal on ka oma võitlusrikas ja traagiline saamislugu alates väljavõideldud krundist ja ehitusõigusest, kuni selleni, et maja on üritatud süüdata, majja on mitu korda sisse murtud, ühed ehitajad kadusid hunniku rahaga pluss üks arhitektidest on enne maja valmimist surma saand. Aga maja on lahe, ja kui ta kunagi valmis saab, siis võib ta veel laineid lööma hakata. :)

Vot, aga tahtsin rääkida veel ühest teisest majast, mis on pildil. Selle maja autor on Eesti üks skandaalsemaid ja rohkem ehitanud arhitekte Vilen Künnapu. See on maja, mis esmapilgul tundub hirmus perv ja hirmus, aga kui maja natuke rohkem vaadelda ja teada selle ajastu taotlusi ja püüdeid ning olles lugenud arhitekti artikleid, siis on tegemist geniaalse ja laheda majaga. Maja, mis kajastab 80ndate postmodernistlikku tunnetust ja irratsionaalsuseotsinguid.
See maja on siiani lõpuni valmis ehitamata ja see lisab talle veel seda tunnetuslikku absurdi. :)
Maja, mis kõõludes maitsetuse piiril on ometi geniaalne ja lahe. :)

27.märts - teisipäev - lost

Kahju on kui oled sõpradega riius ja on ütlemist. :(


Täna on ENALiga põhumaja külastus Pirital.
Omanik soovis, et maja ei pildistataks.

Poolel teel Tabasalu pangale on siukene meeldiv pildilolev koht.

22.märts - neljapäev - hei neeger!!

Täna büroos küsiti, et kas see on see "tartu" tüüp, boheemlane noh.

Ma olen ikka ja jälle imetlend kuidas nö sama subkultuuri inimesed üksteist sõimavad. Väliselt justkui sarnased tüübid, aga mõni on hullem kui teine.
Kõik on kuulnud hip-hop lauludest ja filmidest kuidas üks must mees teist neegriks sõimab.
Kuidas metalimehed nendivad, et Rammstein ja Metallica on ikka kommertsmuusika.
Või kunagi kuulsin kuidas üks punkar ütles teisele, et sa näed välja nagu traktorist, kuigi nad nägid mulle kui kõrvaltvaatajale üsnagi sarnased välja.
Ülemus rääkis kunagi, et vene sõjaväes aegajalt nenditi, et see vend on ikka lootusetu joodik küll, kuigi kõik jõid seal rämedalt.
Et lihtsalt naljakas kuidas inimesed suhtuvad üksteisse sama subkultuuri siseselt ja ei pea ennast justkui sinna kuuluvaks.
Muidugi on ka neid, kes seda teadlikult teevad ja nii ka enda üle ironiseerivad.
:)


Eile oli TTÜ-s fotoloeng teemal pressifoto, kus üks Postimehe fotograaf rääkis fotograafi mustast ja räpasest elukutsest. huh, päris karm ala. Ise seda vist teha ei tahaks enam, kuigi vaatan nüüd ajalehefotosid täitsa uue pilguga. Ja tänane pilt peaks üleltoodud teksti 100% toetama. :P

21.märts - kolmapäev - anonüümsed jalad

Kunagi ühes filmis (Mees, kes armastas naisi) olid teemaks jalad, mille järgi me jookseme ja mille nimel oleme meeletusteks valmis... Lisaks veel tagumikud,rinnad..jne :D
Kummaline, mis asjadest on saanud fetish, kui nii mõelda.
Kunagi osades aasia kultuurides olid jalad isegi suguelunditest kiivamalt varjatud kui sündsusetused kehaosad.

Aga noh, tulemas on taaskord aeg kui tüdrukud jälle tänaval ilusaks lähevad... :D

20.märts- teisipäev - veel fototeooriast

Loen vahelduva eduga preili Susani raamatut "Fotograafiast" ja jõudsin äratundmiseni, et miks mõned fotod on tehtud ja mis kaalutlustel. Samuti hakkasin Kaarli fotosid paremini mõistma.
Stiil tuli 60ndatel tugevamini välja ja seda viljeletakse nö kunstfotograafias tänapäevani edukalt. Kusjuures see töötab siiani. :)
Selle stiili olemus on nö fotograafi osavõtmatu ja ilma hinnanguta suhtumine subjekti. Stiil, mis lihtsalt näitab, ja subjekt lihtsalt on.
Selline kujutamisviis loob nö ajatu meeleolu, kus sa tunned, et midagi on justkui valesti, aga sa ei saa aru mis. :)
Kõige paremini sobiks seda stiili illustreerima ehk Kaarli see foto. See on paljas naisekeha, kust on ära võetud nö erootilised emotsioonid ja asendatud need teistlaadi tunnete ja maailmaga, kus aeg justkui seisab.

Võibolla te kõik juba teate seda ja seal pole midagi uut teie jaoks, aga hea on oma avastusi teistega jagada.

Mu enda tänane foto ei toeta seda juttu ja on näide nö tavalisest fotost, mille eesmärk on olla klassikaliselt ilus ja tekitada elulist atraktiivsust. :)

19.märts - esmaspäev - ainult parimad asjad

Nädalavahetus oli üle ootuste tore ning sündmusterohke.

Oled tähele pand, et koosviibimised, mis toimuvad samas kohas on kvalitatiivselt sarnased. Muidugi kipub ka seltskonad samas kohas seesama olema, aga kui mõnes kohas on hea olla, siis on suht kindel, et järgmine kord sinna minnes on seal sama hea. :)

A. küsis mult, et kas kõik asjad, mis sa endale hangid peavad olema parimad?
Vastasin, et peavad küll, sest kui osta endale esimene enam vähem asi ära, siis võib sellega juhtuda tõsiasi, et varsti tahad endale juba uut või siis sa ei tarbi seda ja see jääb seisma, mis on sisuliselt seesama.Ka keskkonna seisukohalt kasulik, kui osta endale ainult asju, mis sulle täiesti meeldivad.
Noored rohelised nt propageerisid brändijalatsite ostmist seetõttu, et need kestavad kauem ja sa ei pea iga hooaeg endale uusi jalanõusid ostma. :)

16.märts - reede - Pärnu vanast hingusest

Eile käisin Pärnus.
Praegu on loodus staadiumis, et kui kalendrisse ei vaataks, siis võiks arvata, et on hilissügis.
Jalutasin pisut ringi Pärnu vana haigla hoovipeal ja ühest aknast sisse kiigates nägin paljast naist.
Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida, piinlik oli.

Pärnu jätab just sellisel aastaajal trööstitu mulje. Millegipärast tundub, et Pärnu hiilgeaeg oli viimati kuskil 60ndatel keset õitsvat kommunismi ja ta on linnana sellesse aega justkui seisma jäänd.
Tõenäliselt vaidlevad paljud Pärnu fännid sellele vastu ja ütlevad, et Pärnu on uusehitistest pungil, aga olemuselt ma vaidleks vastu. Eriti kui liikuda välja Pärnu südamest ja minna pisut keskusest väljapoole. :)
Pärnu jõeäärne on hästi vahva ala. Seal, kus on segi vanad puitagulid ja nõukaaegsed tööstushooned. Seal, kus aeg on seisatand.
Või pikad tänavad ja peaaegu muutumatuna püsinud planeeringud ja majad.
Pärnust on nii Tsaariaegset agulit (vt jõeäärne ala), eestiaegset rannarajooni, stalinitlikku linnakeskkonda(vt Endla ümbrus) ja modernistlikku linnaplaneeringut Kuldne Kodu, Mai rajoon.
Praegu ehitatakse ka pärnusse palju, aga vana olemus on tal veel alles, kui peatuda korraks ja tunnetada. :)

15.märts - neljapäev - Pärnusse

Täna viin Vanaisa Pärnusse tagasi. Libe möödas, kevad käes... vana mees tahab koju.

14.märts - kolmapäev - ei midagi erilist

Viimane aeg on millegipärast selline portreede aeg.

Olen tahtnud pildistaja subjektiivsusest juba kaua rääkida.
See, et sisuliselt sama kaameraga inimesed teevad täiesti erinäoliseid pilte.
Tõsi on, et optika on erinev, aga see selleks.
Toon näited ka oma jutu illustreerimiseks erinevad nikoni kasutajad:
Rivo (viimasel ajal küll teeb vist rohkem filmi peale)
Sepp
Tõnis
Tõnise Tarmo

Muidugi tulemuste erinevus näitab ka seda, et pilti ei tee mitte kaamera vaid inimene selle taga. Hea näide on eelpool mainitud Rivo, kelle käekiri pole üldse muutund peale keskformaat filmikaamera peale minekut.
Jutt kõlab võibolla küll pisut et näe, päike on kollane, aga siiski tahtsin tähelepanu juhtida, et erinevad inimesed saavad samu vahendeid kasutades hoopis erinevaid tulemusi. Sisuliselt peaks ju fotoaparaat olema fotoaparaat ja foto on tegelikkuse adekvaatse peegeldamise sünonüüm.
Passipilt, kui kõrgeim isikuttõendava dokumendi võtmeelement on ju foto.
Kunagi oli trammi peal postimehe reklaam, kus oli fotokaamera ja tekst juures:"objektiivne."
Suurimad objektiivsuse taotlejad on päevalehtede pressifotograafid, kelle fotod on minu silmis ka kõige igavamad. Sellest ka järeldus, et fotograaf võib tegelikkust moonutada ja näidata seda ilusamana või koledamana kui see tegelikkuses on.

Pildil siis L.
Ja mõtted osaliselt ajendatud raamatust Susan Sontag "Fotograafiast."

13.märts - teisipäev - Lasnamägi

Raamatus kahemõõtmelised majad on ka lasnamäest üks väga hea foto. Mitte, et mu pilt seda kopeeriks, lihtsalt mainin ära. :)

Teise asjana tahtsin taaskord rääkida mõtet, et kui minna Tallinnas vähegi keskusest välja, siis võime me ette kujutada, et me ei ole Tallinnas vaid kuskil Leedus, Poolas, Ukrainas... :)
Lihtsalt kõik see, mida me tajume oma koduse Tallinnana on pehmendatud meie soojadest emotsioonidest ja mälestustest seoses kodulinnaga ( Muidugi, neile, kes on Tallinnast. :).
Me vaatame seda kõike hulka roosademate prillidega kui me vaataksime sama situatsiooni kuskil eelnimetatud riikides.

12.märts - esmaspäev - ellujäämisest tööl

Kunagi ühel koolitusel küsiti inimeste käest, et mis on nende tugevad küljed. Muude asjade seas toodi välja ka abivalmidus.
Abivalmidus tundub ju igati positiivne ja õige isikuomadus olevat. Aga selle peale lektor ütles, et see ei pruugi üldsegi hea omadus tööl olla. Kui sa oled alati valmis asju enda peale võtma, siis varsti ongi nii, et tööd, mida keegi teine teha ei taha, lükatakse sinu kanda. Ja kuna sa oled alati abivalmis ja ei ütle kunagi ei, siis sulle kuhjub aina rohkem ja rohkem mõttetut tööd, mille sa pead lisaks oma põhitööle ära tegema.
Teine isikuomadus on suur töövõime. Tööandjad hindavad selliseid inimesi kõrgelt. Neid kutsutakse rahvasuus töönarkomaanideks. Nad jõuavad palju ja töötavad palju.
Tihtipeale neid edutatakse ja antakse palgakõrgendust . :)
Kõlab ju hästi. Aga kõrgema palgaga tahad selle raha eest ka midagi saada ju, eks, kõlab loogiliselt . Siis sa saad glamuurse tsiki, liisid auto, korteri, tehnikat (mainin ära, et palgatöö ei tee rikkaks, see tekitab vaid võlad). Ja kuna liisingu kuumaksed on üheks hetkeks kasvand kole kõrgeks, siis sa ei saa ka aega maha võtta, et puhata. Samuti vajab ka glamuurne tüdruk enda jaoks aega, väljaminekuid, kulutusi.(vt ka politseinikut filmist "Tantsija pimedusest")
Ja siis rabeled tööl, koolis (kui oled edumeelselt kooli läinud),siis tüdruk tahab oma aega, sõbrad tahavad oma aega. Ja millegi arvelt peab kokku hoidma, sest nagu sai öeldud töö rikkaks ei tee, see annab võimaluse laenu võtta. :P
Ja millest sa oled siis valmis loobuma?
Kõigepealt tulevad hobid, uni, siis sõbrad..
Ja mis te arvate, mis on prioriteetide ahelas kõige kõrgemal?
Õige, see on töö. :)
Töö, mis võtab enamuse su ajast ja mis tõrjub ülejäänd elu kõrvale.
Siukse blogiloo leidsin ka ühest surnuks sõitnud karjääriinimesest.

vot siuke kirjatükk siis nädala alguseks.
Et töötage ja õppige veel kuni ilmad koledad on, et kevadõhtud vabad oleksid. :)

9.märts - reede - Pille

Tegelikult ma ei mäleta, mis selle tüdruku nimi on, aga Pille tundus siinkohal sobiv nimi olevat. tean vaid, et Evakaia tunneb teda.
Tänaseks oli valida tema või rohelisel taustal välismaa elektronmuusik. Valisin tema.
Pildil võlus mind näos peegelduvad emotsioonid ja kadreering, mis on kaugel klassikalisest.

Toruks siis nikoni 50mm ja kohaks kohvicumi kõrvalhoov suve lõpus. Ürituseks Noorte konverentsi korraldajte pildistamine. Kui keegi on Noortekonverentsi voldikut näind, siis võiks öelda,et kas mu pilte on seal siis ka kasutatud.

8.märts - neljapäev - täna 3 aastat tagasi

Ilusat naistepäeva! :)

Täna 3 aastat tagasi läksin ma saksamaale 4 kuuks. vot siuksed nostalgiaminutid.
Aga lahe oli, kuigi mitte alati kõige kergem. :)


Pildil on siis meie tulevane laulja (jah ma pole sellest unistusest veel loobund:)


ja siis veel link depressioonist. :P

7.märts - kolmapäev - ilusam kõht kui nelli furtadol

A lubas kord, et tal on suveks ilusam kõht kui Nelli Furtadol (üks MTV naislaulja).

Aga pildil on siis üks fotokatsetus. Algul mõtlesin panna seeriat, aga see tundus liiga tavaline olevat.

6.märts - teisipäev - aga tegelikult olen ma ju populaarne

Kunagi oli mul üks kahetsusväärse käiguga suhe, mis oleks kõigile parem olnud kui see oleks olnud olemata. Ja siis see tüdruk ükskord ütles siukse lause, et tegelikult ma olen ju populaarne, (kuidas sina sellest aru ei saa)!
heh,

Aga pilt on ühest sügisesest pulmaeelsest peost, kus mind oli kutsutud pildistama ja millest ma rohkem ei tea.
Nüüd peaks vist see naine juba õnnelikus abielus olema ja pildid olema vabad näitamaks.

5.märts - esmaspäev - lift

Viisin täna vanaisa haiglasse. Haiglas lifti tellides oli lifti nupu asemel kell. Kellasin siis seda mõned korrad närviliselt ja kui lift alla jõudis, siis astus liftist välja liftimees, kes oli tõre ja riidles, et miks nii kärsitu.
Mees oli siuke üle 60 ja tundus, et ta on seal töödand juba terve elu.
Kummaline, et Eestis on veel lifte, kus töötab elukutseline liftimees, kes lükkab uksi lahti ja kinni ning vajutab nuppu. :)

2.märts - reede - rahvuslik linoleum

Sel nädalal jääb plaanitud üritusi ära riburadamisi.

Eile räägiti raadios eesti keeles raamatute kirjutamisest. Et see on nagu kirjutada surevas keeles ja varsti ei ole kedagi, kes seda lugeda oskaks. :)
Täna oli intervjuu Andres Maimikuga, kes on filmi "Jan Uuspõld läheb Tartusse." Ta ütles, et see on tal suuresti omafinantseeritud film ja taotleb kasumit. Esialgu küll nulli jõudmist, aga vaatajaid on juba üle 22 000.
Ma ise olen alati pidand seda kartus eesti rahvuskultuuri ja keele kadumise kohta selliseks pseudoprobleemiks. Et teoreetiline oht on olemas, aga kas ka päriselt seda juhtub on iseasi. Pealegi sureb igas minutis vist mingi 2 loomaliiki maailmas välja.
Et maailm ise tekitab nõudluse ja alles jäävad tugevamad ja paremad, keda tahetakse, kuigi nii ka ei ole päris hea suhtuda. :)

Foto siis taaskord seeriast pilte hüljatud talust. :)

1.märts- neljapäev - jagamata ressurss

Elame maailmas, kus kord on asju liiga palju ja siis liiga vähe või rakendatakse ressursse valesse kohta. Võibolla see ongi ressursi väärtuse hoidmiseks oluline.
Käisin laupäeval majas, mis asus 100 km Tallinnast ja mis seisis tühjalt ning lagunes. Inimestel ei old sellega suurt midagi teha. Kui maja oleks Tallinnas asund, siis oleks maja ja krundi väärtus miljoneid ja elada tahtjaid oleks lõputult.
Pae tänava pommipanija õhkis suvalisi objekte ja rikkus inimeste kodurahu. Oleks võind nt pronkssõduri õhku lasta ja oleks palju kemplemist ära lõpetanud. Koopia oleks surnuaeda püsti pandud ja asi korras.
Kohati surevad inimesed sõja tõttu nälga, samas kui ameerikas on probleeme, et inimesed on paksud.
Kohati ei ole sul midagi ja siis on liiga palju.
Hiinas piiratakse väevõimuga inimeste juurdekasvu, samas kui eesltased nutavad, et rahvus sureb välja.
Kohati on ühel õhtul mitu üritus, samas teisel õhtul ei toimu mitte midagi.
Selline ongi elu, aga siiski. :)