Tuesday, October 19, 2010

Ilus on maa, mida armastan ma, see maa pole Eestimaa...


Ilus on maa, mida armastan ma, see maa pole Eestimaa...,tsiteerides üht lahedat PR tüüpi,kes lausus need sõnad peale nõgestesse kukkumist Vasknarvas. :D

Huvitav, et praegu on hästi popiks saanud see Eestimaalt lahkumise teema. Lugesin just Delfist artiklit, et "Jääte Eestisse - kahetsete oma näruse elu haletsusväärse hääbumiseni." Ma olen ka vahelduva eduga seda mõtet veeretanud. Praegustki on tunne, et putkaks hea meelega kohe minema kui mõni hea pakkumine tuleks.
See hea ja mitte hea meel ongi sõltuvuses sellest kui perspektiivne su seis parasjagu on. Et kui mul oleks ka regulaarne sissetulek ja töö ei oleks nii võitlusterohke, siis võiks ju päris tore siin elada olla. Aga kui väljakutseid ja tööd ei ole, siis ei ole ju mõtet siin passida. Et ma ei mõista seda riigi halamist, et kõik lähevad ära. Inimesed on läbi ajaloo rännanud sinna, kus on süüa ja perspektiivi. 19 sajandi lõpus ja 20nda algul rändas pool Eestimaast linnadesse, sest maal oli vaesus. Pool Inglismaad ja Iirimaad rändas 19.ndal sajandil Ameerikasse paremat elu otsima.
Praegu siis minnakse Soome ja Austraaliasse, sest sinna on kõige lihtsam minna. Minnakse ikka sinna, kuhu saab. Et see ongi elu loomulik kulg ja küllap sealt ka kunagi tagasi tullakse kui aeg siin paremaks muutub.Praegu kipuvad varajased Austraaliast tagasitulejad sinna tagasi minema, sest siin ei leia tööd.
Millegipärast kuulub Eesti koos oma uhke Baltikumiga Maailma finantslanguse rängimate kukkujate hulka. Financial Times kirjutas kunagi Baltikumist kui kohast, kus masu on puhta töö teind ja kus lind ka ei lenda.
Tavaliselt ma küll ei armasta valitsust kiruda, aga millegipärast läks meil hullemini kui mujal Euroopal ja me kuulume suurimate tõõjõupuudust kannatavate riikide hulka.
Ja praegune virisemine vist on sellest, et enne koitu ongi kõige raskem. :)
----------------------------------------------------------- --------------------------------------------------------------
ajaveeb 2007