24.september - pühapäev - mõte
Tänast hommikupalvet lugedes sattusin siuke mütte otsa:
...
"Inimlikus tunnetuses armastame me üht või teist inimest niikaua, kui mõtleme, et ta on väärt meie armastust. Siis, kui arvame, et ta enam ei vääri seda, on meil kalduvus ta eemale lükata."
...
kas pole nii?
posted by Risto at 12:18 p.m.
6 Comments:
mina küll mõistusega oma tunnetest jagu ei saa.
armastus võib oma juured ikka väga sügavale ajada.hirmutavalt sügavale.
oled kogend? :D
Mina ei ole nõus selle lausega. Ses suhtes, et isegi kui see armastatud inimene meile haiget teeb, siis ta ei ole enam väärt meie armastust, aga paraku halvimal juhul see tunne ei kao :)
noh, ma pean silmas kui armastus ssaab otsa...
No kui saab otsa siis saab otsa. Sul sai kellegi vastu või :) et selline mõte keset päikselist pühapäeva
lugesin, ma ju ütlesin :)
Post a Comment
<< Home