metsas, inimlikkus avaldub nõrkuses

Sattusin nv kevadkooli ühes kenas tursmitalus Jõgevamaal ja olin lummatud kui lopsakas loodus võib ka eestimaal olla. :P
Võibolla on lihtsalt talvest liig vähe möödas. :)

Lisaks huvitav kui palju me mõtleme mõtleme inimestele ja kohtadele juurde selle järgi, keda või mida nad meile meenutavad ja millega assotseeruvad ja mida me siis neilt eeldame. :)
Ühed Draamateatri näitlejad rääkisid, et me mõistame karakterit lõpuni alles siis kui me oleme teda nö alasti näind, st näinud tema inimlikku ja nõrka külge.
Et inimlikkus avaldub nõrkuses. :)